Alates iidsetest aegadest on inimesed harjunud kasutama looduslikke soojusallikaid ja loomulikku ventilatsiooni materjalide kuivatamiseks, mis on täielikult piiratud looduslike tingimustega ja mille tulemuseks on madal tootlikkus. Tootmise arenedes asendati need meetodid järk-järgult kunstlikult juhitavate soojusallikate ja mehaanilise ventilatsiooniga niiskuse eemaldamisega.
Kaasaegsetes kuivatites kasutati algselt vahelduvaid fikseeritud{0}}voodikuivateid. 19. sajandi keskpaigas tähistas tunnelkuivatite kasutamine üleminekut vahelduvalt töölt pidevale tööle. Pöörlevad trummelkuivatid segasid tõhusalt tahkeid osakesi, parandades kuivatusvõimet ja -intensiivsust. Mõned tööstusharud on välja töötanud pideva tööga kuivatid, mis on kohandatud nende erinõuetele, näiteks trummelkuivatid tekstiili- ja paberitööstuses.
20. sajandi alguses hakati piimatootmises kasutama pihustuskuivateid, mis on võimas tööriist vedelate materjalide suuremahuliseks kuivatamiseks-. Alates 1940. aastatest, koos keevkihitehnoloogia arenguga, tekkisid suure-intensiivsusega ja suure tootlikkusega keevkiht- ja õhuvoolukuivatid. Külmutus-sublimatsiooni-, kiirgus- ja dielektrilised kuivatid pakkusid uusi vahendeid konkreetsete nõuete täitmiseks. Kaug-infrapuna- ja mikrolaineahjukuivateid hakati välja töötama 1960. aastatel.
